Betoonpõranda valamine – mida silmas pidada, et lõpptulemus oleks parim

Iga põrand projekteeritakse kindla ülesande jaoks antud keskkonnatingimustes arvestades seda, milliseid staatilisi ja dünaamilisi koormuseid see peab vastu võtma. Betoonpõranda seisundit mõjutavad kümned tegurid omavahelises koosmõjus ning muutused põrandates toimuvad pidevalt. Ehitamisaegsel perioodil on need väga kiired, muutudes ajapikku rahulikumaks. Aktiivne periood, mille vältel toimub suurem osa mahukahanemisest ja keemilise struktuuri muutustest, on umbes 2-3 aastat valust. Vaatamata sellele kui õnnestunud on projekteerija ja ehitaja töö, hakkab põranda seisund kasutamise käigus muutuma.

Tänapäeval kasutatakse reeglina juba ehituse ajal mingit pinnakõvendit või muid kaitsvaid aineid. Tuleb mõista, et sellisel töötlusel on mõju põranda seisundile esimestel aastatel. Ehitusaegne pinnakõvendamine ei mõjuta oluliselt neid uusi protsesse, mis leiavad aset hüdrateerumise ja mahukahanemise käigus mitme aasta vältel peale valu. Nõnda väheneb ehitusaegse töötluse mõju mitme näitaja lõikes mõne aasta jooksul oluliselt.

PEAMISED BETOONPÕRANDATE KAITSETÖÖTLUSED

Betoonpõranda pinna kõvendamine ja tihendamine

Betoonis toimuvate struktuurimuutuste tõttu väheneb ajapikku selle tugevus ning seeläbi ka kulumiskindlus. Kui põranda tugevus väheneb, piisab järjest väiksematest ja harvematest koormustest, et kutsuda esile pragude teket ja kulumist aga ka “tolmamist”. Säilitamaks betoonpõranda pinnatugevust tuleks seda teatud ajavahemike järel töödelda ainega, mis moodustab betoonis oleva lubja keemilise sidumise kaudu trikaltsiumsilikaathüdraadi – peamise betoonile tugevust andva ühendi. Sõltuvalt lähteolukorrast ja soovitavast eesmärgist kasutatakse erinevaid ained. Töötlustevaheline aeg on tavaliselt 5-20 aastat. Kui hooldusprogrammist kinni pidada, kestab ka tööstusliku betoonpõranda pind väga kaua. Uuringutele tuginedes võib sellise põranda kasulik iga olla ka 100 aastat.

Tänapäevased pinnakõvendajad ja tihendajad on liitiumsilikaadi baasil. Oluline pole samas mitte ainult fakt, et toode sisaldab liitiumsilikaati. Märksa tähtsam on selle kuivaine sisaldus ja toetavate lisandite retsept, samuti nagu ka see, milliseid aineid see ei sisalda. Liitiumsilikaati eristab vanematest ja odavamatest naatrium- ja kaaliumsilikaatidest palju omadusi. Liitiumsilikaat ei põhjusta paisumis- ja kahanemisprotsesse, mis on naatrium- ja kaaliumsilikaatide üks suurimaid probleeme tuues paljudel juhtudel kaasa vastupidiselt oodatule betooni kiirema lagunemise.

Soolakaitse

Betooni üks suuremaid vaenlasi on tänavasool. Viimane suudab tekitada betoonile ulatuslikke kahjustusi ka küllalt lühikese aja jooksul. Eriti ohustatud on välistingimustes asetsevad pinnad, sissesõiduteed, kaldteed, teeäärsed seinad, autode sissesõidualad, autoremonditöökojad, autopesulad jms hooned, kuhu tänavasoolal pole keeruline sattuda. Kloriidide sisenemine betooni toob aga kaasa veelgi suurema probleemi – kloriidikorrosiooni. Nimelt ei reageeri kloriidioonid rauaga ühekordselt, vaid suudavad lõputult vabaneda ja taasreageerida nii kaua kui on rauda. Rauarooste omakorda surub oma mahuka struktuuri abil betoonile ning põhjustab esialgu nakke kadumise armatuuri ja betooni vahelt ning hiljem betooni eraldumise tükkhaaval. Kuigi sügaval betoonis on ioonide liikumine väga aeglane, teevad aastad oma töö ning armatuur paljastub. Lõpuks seistakse silmitsi keerukate ja kallite remonditöödega. Selle vältimiseks üks tõhusamaid meetodeid on pindu töödelda sobiva ainega ning teha seda oludele vastava sagedusega. Ärge laske betoonil laguneda punktini kust ei ole odavat tagasiteed. Andke endast märku ja aitame teil seda õigel viisil ennetada. Videos olev põrand on immutatud vedela pinnakõvendiga Pentra-Sil 244+.